the oak I

This slideshow requires JavaScript.

katri: ma tundsin ta ära sel samal hetkel, kui me pilgud esimest korda kohtusid. aga ma ei võinud teada, kas tema minu niisamuti ära oli tundud. seepärast seisatasin hetkeks eemal ja silmitsesin aukartusega tema ajaloost punglil krobelist pinda. millised imepärased vormid! pärast julgusekarika täitmist astusin samm sammu haaval lähemale. süda tugevalt rinnus teadmatusest kloppimas. kas ta võtab mu vastu või tõukab eelmale? mida lähemale talle jõudsin, seda tugevamaks muutus temast õhkuv aastatega kogutud tarkus. pärale jõudes põimisin krobelise tüve ümber hellalt ühe tema hõimlase töödeldud naha. kõige peale asetasin vargsi oma käe. mõne ajapärast, kui olin täielikult mähkunud puukoore ja paberi vahele, saabus sürreaalne rahu. kadunud olid kõik argised mured ja tõtlikult ruttavad mõtted. miski muu ei omanud tähtsust. sel samal hetkel sain aru, et ta oli mind niisamuti ära tundnud – vana tamm võttis mu vastu.
sellest päevast alates hoiame me teineteisel silma peal.

alide: selle vana tamme juures hullutab mind lagunemise ilu. elutud oksad üheskoos elusate harudega on vapustavalt inspireerivad. nende vormide omavaheline hingamine on muljetavaldav.


katri: i recognized him, at the very first glance. but as i couldn’t have known whether he had recognized me too, i stood still for a moment, and looked in awe at his knobby skin filled with the seeds of history. what a wondrous forms those were! after filling my courage cup i started moving closer step by step. my heart was beating heavily as i couldn’t have known whether he lets me in or pushes me away. the more closer i got, the more stronger got the glow of timeless wisdom that he excreted. after i had arrived, i wrapped gently the wrought skin of one of his tribesman around his trunk and placed my hand on top of it. after some time, when i was wrapped completely between the bark and the paper, surreal peace arrived. everyday problems vanished, as well the thoughts. as if nothing else mattered. in that particular moment, i realised that he had recognized me too – the old oak had let me in.
since that day, we keep an eye on each other.

© photos by alide

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s